Võililled ja kollane diivan ma ütleks! Ütleks iga kell sellele jaa 🙂
Jällegi juhtus kuidagi nii, et Urmo ja Katrin olid maru ilusad ja maru armunud ja kleepuvad ja kõik teemad. Planeerisime siis võilillede keskele (mille ma napilt niitmise käest päästsin) minu kollase diivani, samal päeval olid ka õunapuud uhkelt õide puhkenud ning lõppude lõpuks jõudsime veel ka rabasse, kus esimest korda need võrratud villpead nii kifti piknikuga üles pildistasime. Siis olin ma veel üks hull sefiiri armastaja ja see sobis sinna väga idülliliselt. Ja kui lihtsalt nii palju ilu ühe õhtuga jäädvustada saab, siis tekib tunne, et see eluke meil ongi just nii ilus ja kõik ongi nii hästi. Tuleb seda osata märgata!