Nii kui minu uus koduleht üles sai, lubasin palju rohkem blogima hakata. Pildimaterjali kogunes sel sügisel küll harukordselt vähe, sest viimased kaks kuud olen pidevalt haige olnud ja isegi nii tõsiselt, et selja taga on üks haiglapäev ja kiirabikülastus koju. Sellised haprad hetked panevad teistmoodi mõtlema ja elus teatud korrektuure tegema… näiteks üle mõtlema, et milliseid inimesi ma oma ellu soovin, mida ma söön, mis tööd ma teen jne. Üks mis kindel – see, et ma kunagi lapsena kaamera kätte haarasin, on olnud minu elu kõige parem otsus. Seda rada ma soovin käia terve elu kuni teada küll mis meid lahutab. Ja rohkem kui sama ma võiksin öelda oma elukaaslase kohta, kes igal vajalikul momendil mind kätel on kandnud ja igal sammul mind toetanud ning innustanud on. Aga aitab neist rasketest ja emotsionaalsetest teemadest. Elu on ilus ja ma olen tänulik, et seda on meie ümber nii palju.

Me oleme tänaseks pool aastat juba Puurmani lähistel elanud ja siiani vaatan, et nii palju kohti on veel avastamata. Sügisel aga jõudsin nii mõnigi kord varahommikutel päikesega ärgata ja autoga ringi vurada. Viskasin aga kuuma kohvi ja küpsised kaasa ning seiklesin tundide viisi ringi. Eriti tore oli naaberküla lehmade juurest läbi astuda ja neid nii kaua hirmsasti kukununnutada kuni varbad külmaks läksid. Nad on ikka ühed armsad olevused. Ja kindlasti oli erakordselt palju uduhommikuid, mis tihti isegi õhtuks ära ei soovinud minna. Loodus oli kohe teistmoodi maagiline. Aga kui enamus piltidest tehtud Jõgevamaal, siis siit-sealt sekka kaadreid ka Soomaalt ja Harjumaal… kuhu mind tööd ja tegemised aga viinud on 🙂

Seekordne sügis lõppes lume, ühe pika elektrikatkestuse ja äärmiselt maitsva pistaatsia-macha toorkoogiga.